Läkitus projektile LullaBed T. D. Zinkevitsh-Jevstignejevalt

Psühholoogiadoktor, Rahvusvahelise Kompleksse Muinasjututeraapia Instituudi direktor ja Rahvusvahelise Muinasjututerapeutide Liidu president

Pereelus on inimesele kindlasti vaja kodu. Emaka varju all toimub inimese loote kujunemine. Ja esimeseks enda koduks Maal saab lapsukesele HÄLL, kätki. Selles nimes sisaldub ka suhtlemise kvaliteet, mis on vajalik elu esimestel kuudel. Täieliku arengu jaoks on vaja “hällis suhtlemist”: läkitusi täiskasvanutelt, mis on täidetud positiivse ja rahustava teabega, mis antakse edasi lauluvormis.

Hälli eripära on see, et see sarnaneb “ujuva majaga”, laevukesega. Kauss ise ei puuduta maad, kuid viibib seal. Laps on hällis nagu kiiguks oma laevukesel maise elu meredel. Ta ei ole seda veel sellesse täielikult sisenenud, ei ole sattunud selle keerisesse. Ta valmistub selleks, kogub maist armastust tänu hällilaulule.

Seetõttu võib hälli nimetada “maiseks üleminekukoduks”. Selles toimub salapärane ÜLEMINEK “taevasest” elust maisele elule. Ilma pehme üleminekuta ei saa inimene midagi teha: ta võib saada maise eluga põrkudes hingelisi põrutusi. Ja see nõrgestab teda, rikub kontakti iseendaga, teeb tema haavatavaks paljudele planeedil toimivatele ebasoodsatele teguritele.

Kõigile inimestele olid olenemata rahvuslikust kuuluvusest need lihtsad tõed teada. Uuesti Maale tulnud inimese eest hoolitseti, talle tehti hällid, et ta ise ei saaks haiget, kui sukeldub elu tegelikkusse.

Aga miskit on meiega juhtunud. Mingil põhjusel oleme loobunud hällide kasutamisest. Ja … inimeste psühholoogiliste, somaatiliste probleemide hulk hakkas kasvama nagu mägedest veerev lumepall.
Midagi on vaja teha! On vaja inimesel elukogemuses täita “hällilapse” “üleminekuperiood”! Elukogemusse ei tohi jääda lünki! Juba täiskasvanud inimese asetamine hälli aitab tal saavutada seda võlga maisest elust, mida ta alateadlikult nõuab.

Kui palju on meie ümber on neid, kes ei ole hälli üleminekuetappi läbinud? Äiutamata, lohutamata, traumeeritud inimloomuse sügavaimal tasandil? Tundlikke stressi, teabe ülekülluse, jõulise ökoloogia suhtes? Igaühel on vaja hälli – suurt tervendajat, maise kogemuse ja hinge ravitsejat.
Täiskasvanud inimene saab just hällis olles võimaluse kogeda, et ta on armastatud ja ihaldatud. Ja see on tee elu “põhiusalduse” täiendamise ja enese juurde.

Just hällis, tänu erilisele kiikumisrütmile ja hällilaulu harmoonilistele sõnadele, paranevad “vanad haavad”, kaovad solvangud, südamevalu ja hirmud. Kuid need on peaaegu kõigi somaatiliste häirete juured.

Just hällis hakkab inimene end kaitstuna tundma. Ja see tugevdab tema immuunsüsteemi, põhilist turvatunnet. Seetõttu taastuvad ja harmoneeruvad tema sidemed teiste inimestega.

Elu, ümbritsev maailm muutub hoogsalt. Inimesed ei soovi põdeda, võidelda ega kannatada. Nad soovivad olla õnnelikud. Enne õnne vastuvõtmist on vaja eemaldada maise elu “esmased põrutused”, mis on saadud hällist väljasoleku esimestel kuudel.

Selleks ongi projekt Lullabed loodud. Et inimesed eemaldaksid oma kogemusest rahulolu ja õnne täieliku kogemise takistused. Et seesmiselt kujuneksid enesearmastuse ja maise elu “uued programmid”.

Kuid head muutused inimese sees on head muutused planeedil. Lõppude lõpuks oleme kõik ühtne organism, millele on vajalik taastumine.